Polli: Digiühenduste planeerimine on sama tähtis kui vee ja elektri planeerimine

Teineteisega ühenduses olemine on mänginud meie ühiskonna arengus olulist rolli. Selliselt saime edukalt ületatud koroonakriisi ja edeneme edasi digiühiskonnana. Järgmine digihüpe saab toimuda siis, kui planeerimisprotsessis arvestataks sidetaristuga sarnaselt nagu vee ja elektritaristuga. Võiksime olla siin ka riigina suunanäitaja. Lisaks hoiaks selline lahendus kokku maksumaksja raha. Seda kummalisem on tänagi veel põrkuda suhtumisega, et sidetaristu on vajalik vaid operaatoritele endale, mitte Eestis elavate inimeste vajadus ning toimiva digiühiskonna alus.

Huvitav oli hiljuti kõrvalt jälgida, millise kiiruse ja tähelepanuta kooskõlastati eurodirektiiv, mille järgi peaks hakkama kaubanduskeskuste parklaid elektriautode laadimispunktide tarbeks kaabeldama suures mahus. Samal ajal pole sellised siseriiklikud regulatiivsed muudatused, mida oli hea sideühenduse loomiseks vaja juba eile, aastaid kuhugi liikunud.

Nimelt oleme ITL-is juba pikalt tähelepanu pööranud, et planeerimisseaduse kaheksa aasta pikkuse kehtimisaja jooksul on ilmnenud probleemid, mida tuleb päriselt lahendada – üheks neist sidetaristuga arvestamata jätmine. Nüüd on kooskõlastamisel planeerimisseaduse muutmise eelnõu, kuhu ITL on esitanud ettepaneku lisada ka sätted, mis tagaks sidetaristuga arvestamise planeerimisprotsessis.

Kipub nii olema, et sidetaristu (lairibavõrkude ja mobiilimastide rajamist) unustatakse ära muude taristute ja tehnovõrkude planeerimisel (planeeritakse elektrit, vett, kütet ja gaasi) ning sideteenuse pakkumiseks vajaliku taristu jaoks on hiljem raske asukohta leida. Ehk siis, kuigi nii inimeste kui ka ettevõtete ootused ja vajadused kvaliteetsete ning kiirete sideühenduste järele on täna väga suured, ei toeta sidetaristu õigeaegset planeerimist ja rajamist Eesti planeerimis- ja ehitusalased õigusaktid.

Tiheasustuses on teed ja hooned valmis ehitatud. Sideteenust pakkuda soovivad ettevõtted saavad kohalikest omavalitsustest suunamise toimetada asfaltkattest kaugemal. Seal on omakorda tõenäoline puujuurte liigne lähedus, mis projekteerimisel takistuseks saab. Niisiis on igati mõistlik ja hädavajalik juba järgmiste hoonete ja teede ehitamisel planeerimisetapis (ning vananenud taristu uuendamisel) ette näha asukoht koos teiste tehnovõrkudega ka sidetaristule. Antud regulatsiooni puudumine tekitab järjekordse lävendi, mis tähendab, et hiljem on keeruline või ei soovita kiire internetiga liituda. Kes meist sooviks oma äsja valminud hoovi üles kaevata või aeda teisaldada? Loodetavasti aitab selle ITL-i ettepaneku arvestamine seaduse muutmise järel tagada, et planeeritaval alal asuvate inimesteni jõuavad kiired tänapäevased sideteenused ning inimestel on võimalik valida, millist teenust nad soovivad tarbida.

Eesti riigilgi on digiühiskonna arengukava järgi visioon, et digilahendused on tulevikus kogu majanduse mootoriks. Selleks, et elu toimiks täisdigitaalsena nii Obinitsas, Noarootsis kui ka Tallinnas, aitab olulise sammu selles suunas edasi astuda see, kui sidetaristu rajamine muutub teedeehituse ja uusarenduste arendamise loomulikuks osaks.

Toomas Polli, ITL-i juhatuse liige (Elisa/Elisa Eesti)
ITL 09.04.2025 (foto Jake Farra)