IT-asekantsler Kotka: IT-tiiger ei maga, vaid möllab erasektoris

28.01.2013

Autor: Kärt Anvelt
Allikas: www.epl.ee  

Veebruaris majandusministeeriumi IT-asekantslerina tööle hakkava Taavi Kotka ambitsioon on riik IKT-sektori abiga palju rikkamaks teha. Visioon: 2020. aastal peab Eesti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia­sektoris (IKT) praeguse 25 000 asemel töötama 50 000 inimest. Eesti vajab kvaliteetset võõrtööjõudu, et mitte jääda allhanke rahvaks.

Möödunud sügisel lahkusite Nortalist (endine Webmedia – K. A.) ja tõite selle üheks põhjuseks tervise: südameklapi rikke, mis vajab operatsiooni. Kuidas teie tervis praegu on?

Njah, see oli Eesti Päevalehe artikkel, mis lõi kuvandi, et olen kohe suremas. Alles eile istus mul vastas inimene ja vaatas kahtlustavalt otsa: ikka veel elad?! Plaan oli Nortalis otsad kokku tõmmata, teha seejärel operatsioon, taastuda ja siis edasi vaadata, millega tegelema hakata. Kuna mu näitajad ei olnud kehvemaks läinud, siis arstid otsustasid lõikuse edasi lükata. Ja nüüd ripun n-ö õhus. Probleem iseenesest ei ole kuskile kadunud, kuid nagu ka sügisel sai öeldud, ei ole see midagi fataalset ja ühel hetkel see lõikus ikkagi tuleb. Väga ebamugav on, kui su tervise kohta pidevalt päritakse, ja ma ei tahtnud sellest ka sügisel rääkida, kuid lahkumisega seotud spekulatsioonide vältimiseks tuli see põhjus ära öelda.

Ja siis tegi Juhan Parts teile pakkumise tulla IT-asekantsleriks?

Esimesena puudutas seda teemat kantsler Marika Priske. Läksin temaga kohtumisele, et arutada, kuidas IT-akadeemiale täiendavat rahastust saada (Kotka oli siis veel IT- ja telekommunikatsiooni liidu (ITL) president – K. A.), ja mingil hetkel muutus vestlus värbamisintervjuuks. Tunnistan, et esimene emotsioon oli „ei”. Aga täiendavad jutuajamised kantsleri ja minister Juhan Partsiga panid mõtlema.

See oli pikalt kaalutletud otsus ja ütlen ausalt, et kui Erkki Raasuke ei töötaks praegu MKM-is, siis poleks ma seda sammu astunud. Just tema eeskuju julgustas, et äkki on erasektorist tulnud inimesena võimalik riigi ja IKT-sektori arenguks oma panus anda.

Sektori areng on teile südamelähedane?

Väga! Eriti just viimased neli aastat, kus oleme ITL-iga püüdnud sektoriga tervikuna midagi ära teha.

Kas teil on selge ettekujutus, mida lähete tegema?

Muidugi. Mulle on lubatud jätta teatavates piirides vabad käed, kuid esmalt on vaja aru saada ootustest ja vastutusala piiridest, mida uuelt asekantslerilt eeldatakse.

Kas Nortaliga on kõik asjad niimoodi lahendatud, et saate rahulikult IT-asekantsleri tööd teha, ilma et teid hakataks süüdistama näiteks Nortali eelistamises?

Üks lahtine ots mul Nortaliga seoses veel on, kuid see saab ametisse astumise ajaks lahendatud. Mul on selle ettevõttega pikk ajalugu, mistõttu on need kahtlustused loogilised. ITL-is suutsin Nortali ja sektori huvid lahus hoida, aga teravdatud tähelepanuga pean selle puhul arvestama ja seda õigustatult.

Kas võõrtööjõu teema on üks neist, mida saate asekantslerina ajada? IT-firmade üks olulisemaid muresid on ju see, et ei saa tuua kvalifitseeritud tööjõudu. Jaburaid näiteid on näiteks Skype’ist, kus nad peavad igal aastal korraldama uue konkursi kohale, mida täidab üks maailmakuulus Kasahstani insener – äkki on vahepeal kodumaal mõni sama hea sirgunud? Kas häid eestlasi ei jagu ja lihtsalt peab võõrtööjõudu sisse tooma?

Ühelt poolt virisetakse, et eestlane on nn allhanke rahvas ja tuleks väärtusahelas kõrgemale liikuda, teisalt ollakse väga kategooriliselt vastu võõrtööjõu sissetoomisele. Kumba me siis soovime: olla maailma valgeima nahavärvusega riik või muuta oma riiki rikkamaks ja selle läbi tõsta inimeste elukvaliteeti? Kui tahame majanduslikus mõttes väärtusahelas kõrgemale tõusta, siis peame lisaks oma inimestele kasutama tippspetsialiste mujalt maailmast ning neil peab olema siia lihtne tulla ja veelgi tähtsam – neil peab siin olema hea olla.

Siseministeerium tegeleb praegu kvootide teemaga, kuid mis edasi? Muu keskkond: lasteaiad, koolid, võõrkeelne meelelahutus, asjaajamine riigiga? Probleem võõrtööjõuga on terviklikum, samas tasuksid investeeringud siin vähemalt IKT-sektori näitel väga ruttu ära. Kodanikuna olen väga mures sellepärast, kas me suudame Euroopa Liidu järgmise suurema toetusperioodi raha eest riigi konkurentsivõimet tõsta või ehitame pigem muuseume. Samas, ilma kvaliteetse võõrtööjõu – kelle kuupalk on vähemalt kaks Eesti keskmist – abita me jääme allhanke rahvaks.

Muide, ettevõtted, kes kasutavad kvaliteetset võõrtööjõudu, räägivad entusiastlikult sellest, kui palju kiiremini eestlased rahvusvahelises keskkonnas töötades arenevad. See teema vajab läbimurret. Kvaliteetne võõrtööjõud tuleb siia andma, mitte saama.

Mis siis saab, kui suurettevõtted, nagu näiteks Skype ja Playtech, viivad oma arenduskeskused minema?

See oht on reaalselt olemas. Arvestades, kui raskelt on Eesti mujalt maailmast ligipääsetav, ning seda, et inimkapitali napib, siis on loogiline, et pikemas perspektiivis otsitakse alternatiive. Kuigi praegu on mõlemad ettevõtted väljendanud, et igal juhul jätkavad Eestis.

Või viivad uued töökohad Indiasse?

Ei. „Teeme odavalt Indias” on müüt. Konkurentidena peab nägema pigem Ukrainat, Tšehhit ja teisi lähiümbruse riike. Arvestades, kui suur on arenduskeskustest saadav maksutulu, siis konkurents selliste ettevõtete oma riiki saamiseks on suur. Peaksime riigina endalt pidevalt küsima, mida me saame teha selleks, et näiteks Skype looks veel 500 töökohta Eestisse, või Ericsson või…

Olgu, aga miks siis ei viida arenduskeskusi Eestist ära?

Ühest vastust siin ei ole. Mida arenduskeskuste juhid ise eestlaste eelistena esile toovad, on IKT tegemise oskus, sealjuures kuluefektiivse lahenduseni jõudmise oskus. Teiseks on eestlased väga töökad. Ja kolmandaks lõpptulemustele orienteeritud: kui tuleb ette mingi probleem, mis takistab tähtajaks valmis jõudmist, siis eestlased ei virise ja leiavad, nui neljaks, selle lahenduse, tehes vajaduse korral tööd ka oma vaba aja arvel.

Samas ei tohi oma naba imetlema jääda. Playtech on praegu Tartu suuremaid tööandjaid ja maksumaksjaid. Selle ettevõtte Eestist lahkumine oleks tõsine tagasilöök – me peame tegema mõistlikkuse piires kõike, et nad edaspidigi tahaksid Eestis tegutseda ja veelgi kasvada.

Kui teist sai ITL-i juht, võtsite enda põhiülesandeks suurendada Eesti IT-eksport kahekordseks ehk kahe miljardi kroonini. Kui suure summani oleme praeguseks jõudnud?

See eesmärk sai seatud 2009. aastal, kus Eesti IKT-ettevõtted panustasid iseseisva majandusharuna eksporti ikka väga vähe. Tänaseks on pilt oluliselt muutunud ning latist on hüpatud kõrge kaarega üle ja seda isegi Ericssoni ekspordipanust arvestamata. See ei ole nüüd küll ITL-i teene, lihtsalt muidu peamiselt siseturule keskendunud IKT-sektor õppis kriisist palju ja praegu on ekspordikäive pea kõigil suurematel ettevõtetel.

Kui palju meil praegu IKT-sektoriga seotud inimesi üleüldse kokku on?

Umbes 25 000, neist spetsialiste on umbes 17 000.

On seda vähe või palju?

Seda on väga vähe. ITL-i presidendina esitlesin eelmisel aastal visiooni, et 2020. aastaks võiksid need arvud kahekordistuda. Ehk 2020. aastal oleks meil 50 000 IKT-sektoriga seotud töötajat. Eesti tööealisest elanikkonnast oleks see umbes kaheksa protsenti. IKT-valdkonnal on potentsiaali kasvada Eesti juhtivaks majandusharuks ja mul on hea meel, et ITL-i liikmed selle visiooni väljakutsena vastu võtsid.

See on väga suur ambitsioon!

Ongi. Oluline on aga mõista, et kõik need 50 000 töötajat ei tule ülikoolist IKT-erialadelt või imporditud võõrtööjõuna. Selline hulk on saavutatav ainult juhul, kui praegu teistes majandusharudes tegutsevad spetsialistid seovad ennast rohkem IKT-valdkonnaga. Näiteks juristid, kes Eesti kogemust kasutades nõustaksid kogu Euroopa Liitu ja kaugemalgi näiteks digiallkirja, küberkaitse, kaasaegse autoriõiguste ja intellektuaalse omandi temaatikas jne. Usun, et eksportides oma juristide IKT-alaseid teadmisi, on võimalik teenida oluliselt rohkem kui ainult Eestis toimetades. Need inimesed ei peagi midagi teadma programmeerimisest ega pea olema ja polegi otseselt selle tööstusega seotud, kuid nad oleksid osa sellest 50 000-visioonist.

Kas me saame selle 50 000 kasvatamisega hakkama?

Kui peaksime seda sektoris ise kasvatama, siis ei saaks. See oleks pidev ressursi ümbermängimine. Teiste sektorite abiga on see tehtav. Me heidame oma presidendile ette, et ta räägib liiga palju IT-st, kuid samas tuleks endale tunnistada, et see on üks väheseid asju, mis maailma Eesti puhul huvitab. Innovaatilise riigi mainet tuleb ära kasutada ja kasu peavad sellest lõikama mitte ainult IKT-spetsialistid, vaid kõik majandusharud.

Te tahate Eesti IKT-sektori abiga rikkaks teha?

Rikkamaks kui ta täna on. Suur kasvupotentsiaal on olemas. Ääremärkus: see 50 000 spetsialisti on IKT-sektori visioon. MKM pole mulle seda ülesannet pannud, aga kui paneks, siis töötaksin selle nimel rõõmuga.

Ometi väidavad skeptikud, et meie IT-tiiger magab.

„Oh, millal ükskord nähakse, kui halb on olla eestlane!” – oi, kuidas see laul mulle meeldib! Saan aru, et kui riigilt uut ID-kaardi mastaabiga initsiatiivi ei tule, siis tiiger kohe magab. Loomulikult on teemasid, kus riik saaks olla innovatiivsuse lipulaev, ning neid kohti peame leidma ja ellu viima, kuid ärge tehke liiga erasektorile, sest tiiger möllab praegu seal. Vaadake teenuseid ja tooteid, mis praegu tänu IKT arengule kasutada on, ning võrrelge seda kolme aasta taguse seisuga. Aga ma olen nõus sellega, et tuleb luua uusi initsiatiive ja praegused teenused peavad muutuma kvaliteetsemaks. Igasuguse isikustatud ja argumenteeritud tagasiside eest sel teemal olen väga tänulik.

Ometi – riik ja erasektor ei tee piisavalt koostööd.

Jah, on kohti, kus see koostöö saaks olla palju efektiivsem. Võtame näiteks kasvõi igakuise aruandluse, mida ettevõtted praegu riigile esitama peavad.

Nii avalik kui ka erasektor on kogunud aastate jooksul meeletus koguses erinevat andmestikku. Küsimus on, kas selle talletatud informatsiooniga on võimalik midagi kasulikku ära teha – ehk kogu open data (põhimõte, mille järgi kogu informatsioon peaks olema kõigile piiranguta kättesaadav – toim) temaatika.

Omaette teema on teiste riikidega ühised teenused. Riigid teevad omavahel koostööd, aga kas saab midagi sellist ära teha, mille puhul kodanik tunneks, et ohhoo, saan Eestis harjumuspärast teenust kasutada ka näiteks Taanis, à la digiretsept?

Daniel Vaarik uuris seda fenomeni, miks eestlased tunnevad hirmu magava IT-tiigri pärast. Probleemi juured viisid sinna, et eestlane on harjunud oma riigi IT-edulugudest rääkima ja kui seda eelist enam ei ole, siis pole ka lugusid.

Praegu on suures pildis ka ühiskaardi turvaaukude teema. Kuidas on lood turvalisusega laiemalt?

See on väga suur ja oluline teema. Tippturvalisuse spetsialiste on Eestis vähe. Meil on küll väga häid inimesi, aga neid ei jätku igale poole. Tunnistan, et kardan siit valdkonnast lähiaastatel suuremat pauku, mis paneb meid rohkem mõtlema internetiturvalisusele, või veel hullem, vähendab inimeste usaldust IKT vastu.

Eestlased on väga aktiivsed innovatsiooni kasutusele võtma ega lase ennast palju häirida Suure Venna või muudest jälgimise ja andmete kogumisega seotud probleemidest. Omal ajal kuulati niikuinii kõiki pealt, ega siis nüüd hullem ole – nii võiks kokku võtta praegu leviva suhtumise. Mitte mingil juhul ei taha ma, et eestlased muutuksid paranoilisemaks. Pigem on vaja teha rohkem teavitustööd ja suurendada eestlaste turvateadlikkust.

Siiani pole ka turvateadlikkuse suurendamisel ju päris käed rüpes istutud?

Ei olegi. Oma sektoris oleme viimased viis aastat tegelenud õpetajate ja lapsevanemate õpetamisega, et vähendada digitaalset vahet nende ja laste vahel. Mismoodi ära tunda, kui kedagi kiusatakse. Samuti korrektset käitumist kübermaailmas. Need koolitused on meile endale vast kõige rohkem õppetanud seda, et tuleb veelgi intensiivsemalt selle valdkonnaga tegeleda, ja mitte ainult laste ja noortega seoses.

Milline on meie ülikoolide IKT-alane tase?

Eks ikka on neid, kes nurisevad, aga kui vaadata lõpetajate kvaliteeti ja nende rahvusvahelist konkurentsivõimet, siis on tase hea. Nii praegu kui ka tulevikus on selle taseme hindamise üheks paremaks mõõdupuuks Eesti IKT-ekspordi maht. Niikaua võime rahule jääda, kuni teised riigid tahavad meie tooteid ja teenuseid osta ning siia oma arenduskeskusi luua.

Samal ajal ei saa jääda loorberitele puhkama, sest ka teised riigid investeerivad aktiivselt oma IKT-konkurentsivõime tõstmisse. IT-akadeemia initsiatiiv on väga hea ja seda programmi peab kindlasti jätkama. Arvestades, kui lühikese ajaga need investeeringud ennast riigile tagasi toodavad, siis on majanduslikult mõttekas investeeringuid IKT-haridusse veelgi suurendada.

——————————————————————————–

CV
Taavi Kotka

Sündinud 21. jaanuaril 1979

2013 majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi IT-asekantsler

2009–2012 Eesti infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu president

2005–2012 Webmedia tegevjuht

2000–2005 Webmedia peaanalüütik

2000–2004 Tartu ülikool, infotehnoloogia

1997–2000 Tallinna tehnikaülikool, informaatika