Räägime maksudest
10. september 2024Oleme ITL-is kindlalt seda meelt, et täiendav maksustamine meie riiki rikkamaks ei tee ning aina kärisevate eelarve aukude lappimise asemel tuleb riigis koos erasektoriga kokku leppida pikemaajaline visioon Eesti konkurentsivõime taastamiseks.
Samas oleme valmis, nagu teisedki ettevõtlusorganisatsioonid, otsima lahendusi raskete aegade ületamiseks.
Lauale on jäänud ainult halvad valikud. Olukorras, kus riigi huvi on maksuga raha kätte saada võimalikult vähese lisakulu ja -bürokraatiaga, on ettevõtjad otsinud võimalusi, mis sellele kaasa aitaks. Oleme nõus, et arutlusel olnud ettevõtete tulumaksust või palgafondimaksust Kaubandus-Tööstuskoja ja Tööandjate Keskliidu koostöös sündinud idee riigikaitselisest lõivust, mis põhineb ettevõtte bilansimahul, tundub kõige laiapõhjalisem ja talutavam. Riigikaitse lõivu tuleks juriidilisel isikul maksta majandusaasta aruande esitamisel – see tähendab, et juba olemasolevat riigilõivude süsteemi kasutades ei pea hakkama leiutama uut süsteemi, mis omakorda ka arendamist vajab.
Siinjuures peame kriitiliseks järgmisi aspekte:
- Kehtestatud lõiv peab olema selgelt tähtajaline, me ei tohi selle lõpetamist järgmise valitsuse otsustada jätta.
- Maksukoormus peab jaotuma võrdselt, olenemata tegevusalast. Eestis on üle 230 000 äriühingu, kellele tähtajaliselt ajutiselt (NB!) kolmeks aastaks (2026-2028) kehtestada solidaarselt riigikaitselise lõivu kohustus.
- Antud lõivu tuleb kasutada päriselt kaitsekulude katteks, mitte riigieelarve kroonilise puudujäägi likvideerimiseks. Sellega ei tohi kinni maksta kasvavat riigiaparaati ja riigile võetud kohustusi. Riigikaitse maks peaks olema näha riigieelarves tulupoolel eraldi reana, kus selle komponendid lahti löödud.
- Täna me näeme kärpeid erasektoris, kuid tahame näha jõulisi kärpeid ka avalikus sektoris. Ebanormaalne on olukord, kus riigi kulud kasvavad kiiremini kui Eesti majandus. Minimaalse kärpena tuleks külmutada riigieelarve kulud 2024. aasta tasemele.
Tuletame meelde, et riigieelarvesse tuleb enamus vahendeid ka täna ettevõtetelt. Lisapanustamisega kaasneb selge ootus, et raha läheb ettenähtud kohta ja avalik sektor on solidaarne erasektoriga ning teeb päriselt mõjusaid kärpeid.
Praegu on tegelikult õige hetk ja võimalus jõuda üksmeeleni, mis oleksid järgmised sammud, millest Eesti ühiskond ja majandus päriselt võidaksid. Näiteks: kuidas olla pisikeses riigis efektiivsem, milliste protsesside digitaliseerimisse investeeringud riigile raha kiiresti tagasi tooksid, milliseid teenuseid ei peaks riik ise osutama, vaid usaldama erasektorit. Selles osas saab õppida erasektorilt – meil ei ole võimalust olla ebaefektiivne, sest konkurentsis püsimiseks ja äriprotsesside sujuvamalt juhtimiseks on iga ressurss arvel.
