Steve Prentice: digitaalne tööstusmajandus toob uued reeglid

Lahkunud Douglas Adams (“Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas” autor) tõdes kunagi, et “Enne meie sündi loodut peame me iseenesestmõistetavaks. Enne meie 35. eluaastat toimuv on ilmselgelt võimalus karjääriedendamiseks. Ent kõik, mis tuleb pärast seda, on muidugi vanakuradi kätetöö, millele tuleb viimse hetkeni vastu seista.”

See võib kõlada karmilt, kuid just nii sobib iseloomustada globaalse digitaalse tööstusmajanduse ehitamisega kaasnevat väljakutset. Jätkuvalt on liiga palju küpseid ja edukaid organisatsioone (ühes juhtidega), kes ei mõista vajadust omaks võtta digitaalset tulevikku, sest hetkeseis näib neid rahuldavat. Ometi annab kõik nende ümber tunnistust sellest, et digitaalne tehnoloogia muudab elusid, loob väärtust ja abistab ühiskonda tervikuna.

Uued tehnoloogiakeskused ja äriinnovatsioon

Eesti on klassikaline näide. On tõenäoline, et ilma digitaalse tehnoloogiata oleks Eesti vaid “väike riik kuskil Balti regioonis”, mille leidmine kaardilt valmistaks raskusi paljudele inimestele. Ent neile, kelle elu on möödunud digitaalsete tehnoloogiate tõuse ja langusi kaardistades, näib Eesti pigem motiveeriva eeskujuna. Alati jagub neid, kes on seisukohal, et kiiret kasvu annab põhjendada Eesti väiksusega, ning et riigi kõrvaline asukoht tähendab globaalse peavoolumajanduse seisukohast äärealamängija staatust. Loomupärane konservatiivsus ja soov vältida muutusi võimaldavad juhtidel liiga kergelt heita kõrvale mõtte, et tehnoloogiakeskus võiks paikneda sellises kohas. Ka ei aita hetkel Ukrainas toimuv kaasa kahtluste vaigistamisele.

Olgu öeldud, et tehnoloogiakeskuse (technology hub) kontseptsioon on mõnevõrra muutunud. Lahkunud dr Mark Weiser (kunagine Xerox Parc’i tehnoloogiajuht) on tõdenud, et “kõige suurem mõju on neil tehnoloogiatel, mis haihtuvad. Nad põimivad end meie igapäevaelu kangasse, kuniks me ei suuda neid sellest enam eristada”. Täna, ja eriti just järgmise generatsiooni ärijuhtide jaoks, ei seisne edu enam tehnoloogias, vaid selles, kuidas seda kasutatakse ja kuidas see toetab uusi ideid ning võimalusi. Facebooki kasutatav tehnoloogia pole just kõige moodsam, kuid see idee on kutsunud esile suure muutuse. Mõned kõige huvitavamad arengud leiavad aset siis, kui inimesed, kes pole tehnoloogiaeksperdid, saavad sellele ligipääsu ja kasutavad tehnoloogiat, viimaks ellu tõeliselt innovaatilisi ideid. Kätte on jõudnud aeg, mil peame lõpetama tehnoloogilisest innovatsioonist mõtlemise ja keskenduma äriinnovatsioonile, mida toetab tehnoloogia.

Inimese ja masina koostöö

Neli või rohkem kümnendit tehnoloogilist innovatsiooni on toonud endaga personaalarvutid, GPSi, mobiiltelefonid, interneti, tahvelarvutid, sotsiaalmeedia, pilvetehnoloogia – nimekiri tundub lõputu. Meeldib see meile või ei, kuid digitaalne tehnoloogia on see platvorm, mis jooksutab täna ärisid ja kogu tööstusmajandust. Kindlasti ei saa väita, et tehnilised oskused pole enam vajalikud, kuid me näeme juba praegu laiema (humanitaariat, sotsioloogiat, antropoloogiat, kauneid kunste, psühholoogiat ja teisi pehmeid alasid hõlmava) mõtteviisi kasulikkust. Tehnoloogia on kättesaadav, taskukohane, ligipääsetav ja see lihtsalt töötab – nüüd on aeg lasta meie loomingulisusel ja kujutlusvõimel lahendusi otsida. Osalt seetõttu, et loomingulisus ja kujutlusvõime on kaks omadust, mis lahutavad meid masinatest, mille oleme loonud. Arvutid suudavad töödelda infot kiiremini ja usaldusväärsemalt, kui inimesed seda eales teha loodaksid. Uue põlvkonna n-ö mõtlemismasinad, nagu IBMi Watson, suudavad leida vastused küsimustele, mida nad pole programmeeritud otsima, pakkudes sedasi spetsialistidele tuge otsuste tegemisel. Arvutid suudavad juhtida autosid (paremini kui inimesed, olgugi et oleme ses suhtes skeptilised), juhtida lennukeid ja teostada tervet rida toiminguid, mida varem vaid inimestele jõukohaseks pidasime. Ent kas arvutid suudavad olla tõeliselt loomingulised? Kas neil võib olla kujutlusvõime? Vaat see on küsimus, mille üle mõtiskleda! Kuid eelnevast pakilisem on vastutuse küsimus. Meie kasvavalt õigust nõudvas maailmas peab keegi võtma vastutuse, kui masin, olgu see kui tahes tark, teeb vea. Ja kui tarkade masinate haare hakkab ulatuma aina tähtsamate otsusteni, mil võivad olla tõsised tagajärjed inimeste jaoks, on kindlasti tegu küsimusega, mida ei saa ignoreerida.

Minevikus, alates tööstusrevolutsioonist, on automatiseerimine ja tehnoloogia asendanud inimesed tööjõuna. Nüüd on see uuesti juhtumas mitmete administratiivsete, tehniliste ja teadmispõhiste töökohtadega. See on tähendusrikas samm, millel on suur mõju kogu ühiskonnale. Kui soovime olla edukad ja saada hakkama olukorras, kus masinad võtavad üle mitmed hästi tasustatud töökohad, peame hakkama mõtlema selle peale, milles me tõsiselt head olema ja mis tööd tasub jätta masinatele. Sedasi saame elada produktiivses harmoonias ühes enda loodud tehnoloogiaga.

Andmed on kõige võti

Lõppkokkuvõttes muudab (lausa hävitab või vähemalt raputab) digitaalne tehnoloogia kõiki majandusharusid – see on kõigest aja küsimus. Võrku ühendatud maailmas on finantsteenuste pakkujad juba tule all (olgugi et tugev regulatsioon pakub neile veel teatavat hingamisruumi, kuid seda ilmselt mitte kauaks); jaekaubandus liigub aina enam veebilahenduste suunas (õigem oleks isegi öelda, et rakendatakse mitme kanaliga jaekaubanduse mudelit); muutusi elavad läbi ka haridus, meedia, meelelahutus ning mitmed teised valdkonnad. Ressursinõudlikumad tööstused nagu terase tootmine või tsiviilehitus liiguvad mõnevõrra aeglasemalt, kuid paigale nad ei jää. Suurenevate kulude ja keskmise eluea järsu tõusu tõttu tööstusriikides pakub lähiaastail enim võimalusi digitaalseks transformatsiooniks ilmselt tervishoiu valdkond, kus on võetud suund tervise hoidmisele, mitte lihtsalt haigete ravimisele. Väljakutse seisneb siin andmestikus. Ühendatud tervisekaartide andmebaas oleks andmeanalüüsi seisukohast tõeline kullaauk, mis võimaldaks luua uusi ravimeetodeid, märgata seni märkamatuks jäänud seoseid ja pakuks mitmeid teisi kasulikke rakendusvõimalusi. Paraku puudub avalikkusel kindlustunne selles, et isikuandmed on kaitstud ja väärkasutus välistatud, mistõttu tajutakse vaid andmete kaotamise aspekti, kuid ei nähta kasu ühiskonnale. Ka muutuvad panused (mõlemas suunas) palju kõrgemaks DNA andmete kasvava koguse tõttu. Mõnikord võivad inimesed olla iseenda suurimad vaenlased. Seda näiteks siis, kui nad ei suuda tajuda suuremat pilti – seda, mis kaasneb tehnoloogia poolt võimaldatava muutusega.

Digitaalsus toob ühes endaga suured ja mitmekülgsed muutused, muu hulgas ka mõned tõelised väljakutsed. Digitaalsus õõnestab senist arusaama privaatsusest ja muudab läbipaistvuse uueks normiks. Kõik on ööpäev läbi kättesaadav ja ligipääsetav – mõnikord küll häirivate tagajärgedega. Digitaalsus soodustab ülimat detailitäpsust – kogume miljardeid andmekilde ja säutsume juhuslikke mõtteid. Digitaalsus tähendab tuge miljarditele seadmetele, alates traditsioonilistest personaalarvutitest kuni nutitelefonide ja kantavate seadmeteni. Järgnevatel aastatel loovad kümned miljardid intelligentsed võrku ühendatud seadmed silla füüsilise ja digitaalse maailma vahel. Sensorvõrgud ja asjade internet muudavad piiri reaalse ja virtuaalse vahel veelgi hägusemaks, andes samal ajal võimaluse uute ärivõimaluste tekkeks. Täiendavalt õõnestavad need arengud senist arusaama privaatsusest ning suurendavad küberrünnakute riski.

Andmed on tärkava digitaalse tööstusmajanduse südamik – miljardid seadmed jälgivad ja kontrollivad iga tegevust ja eset meie elus. Inimesed, ettevõtted ja valitsused peavad õppima elama maailmas, kus läbipaistvus on asendanud privaatsuse ning saladusi kohtab harva.

Soovi tõttu koguda ja analüüsida seda andmete laviini, mis annaks konkurentsieelise ning andmete lekkimise, kadumise või väärkasutusega kaasneva mainekahju vahel, on kasvav pinge, mis aja möödudes vaid intensiivsemaks muutub. Sotsiaalselt ühendatud online-maailmas on mainekahju reaalne risk. Alles mõni nädal tagasi astus andmelekke tõttu tagasi USA jaemüügiketi Target IT juht.

Ent kui teed asju õigesti, võib digitaalse tuleviku aktsepteerimine tuua märkimisväärseid võite. Burberry moemaja tegevjuht Angela Ahrendts muutis traditsioonilise ja vanamoelise brändi globaalseks moeliidriks – „Tänapäeval oleme kõik digitaalsed tarbijad, asjade tegemine digitaalselt pole enam nišimäng. Asjade tegemine digitaalselt on viis, kuidas kogu maailm omavahel suhtleb.”

Uued reeglid ei sobi vanadele tegijatele

Ja see kõik juhtub väga kiirelt. Selline muutuste tempo on suur probleem ettevõtetele, kus organisatsioonikultuur ja äriprotsessid on üles ehitatud nii, et need toetaks stabiilsust ja muutuste järk-järgulist rakendamist. Varem aastaid aega võtnud toote- ja projektitsüklid peavad nüüd mahtuma kuude ja nädalate, isegi tundidega mõõdetavatesse ajaraamidesse. Seadusandlikud ja juriidilised kogud muutuvad ja arenevad aeglaselt, ning jäetakse seetõttu digitaalsete tulevikumuutuste teel tolmu köhima. Väikesed idufirmad kasutavad ära füüsilise infrastruktuuri puudumist ja kasvavad kiirelt, kasutades pilveteenuseid ja soodsaid tehnoloogilisi lahendusi. Nii väldivad nad pildile sattumist hetkeni, mil neil on võimalik kerkida esile tõsiseltvõetava konkurendina. Laskmata end häirida traditsioonilistest tootmis- ja distributsioonikäsitlustest (suured mängijad peavad neid sisenemisbarjäärideks), kasutavad nad internetti nii müügi- kui ka tarnekanalina ning rakendavad 3D printimist ja teisi uusi tehnoloogiaid, saavutamaks suuremat kiirust ja paindlikkust. Nad ekspluateerivad ärimudeleid, mis poleks jätkusuutlikud traditsioonilises keskkonnas, ja kasutavad ära siirdelise iseloomuga ärivõimalusi, muutmaks mängureegleid. Traditsioonilised turuosalised jätavad väikesed tegijad sageli tähelepanuta, viidates nende olematule turuosale. Seetõttu ei pruugi Starwoods või Hilton AirBnB-d konkurendina tajudagi. Ja kui see näide ei veena, siis tasub mõelda ettevõtetele, mis Google’i eeskuju järgides sihivad pealtnäha kõrvalisi turge, sealjuures kõiki väljakujunenud reegleid ignoreerides. Huvitav, kui paljud autotootjad aimasid, et nad peavad kunagi Google’iga konkureerima?

Digitaalsus toob ühes endaga uued reeglid ja muudab mänguvälja võrdsemaks. See pakub arvukaid võimalusi innovaatoritele ja autsaideritele, konkureerimaks tuntud hiiglastega, kes on enda peas sõnastanud mängureeglid, kuid kogevad nüüd tagasilööke. Liiga lihtne on ignoreerida väikeseid tegijaid ja idufirmasid. Ent just raskused viivad innovatsioonini tehnoloogia vallas ja äris ning ettevõtte väiksus pole enam piirang. Mitmed tänased juhid on seisukohal, et vanad reeglid jäävad kehtima ning ühes sellega püsivad muutumatuna ka traditsioonilised takistused ja ligipääsutingimused edule. Neil oleks paslik meenutada muinaslugu vesiirist, kes palus oma valitsejalt töötasu malelauale asetatud nisuterade näol. Üks tera esimesele ruudule, kaks tera teisele, neli tera kolmandale ja nii edasi. Digitaalsusega on sama lugu – selleks hetkeks, kui oht näib piisavalt suur, on juba liiga hilja, et midagi ette võtta.

Allikas: www.ituudised.ee