Uhkest hoonest tagasi kooli

28. märts 2021

11.03.2013 Rahvusvahelise hiid­korporat­siooni Oracle Balti regiooni juht Olle Tischler (40) püüab mitte takerduda sellesse, mida ta muuta ei saa, ning samas leida võimalusi asju mõjutada. Päev algab äratuskellata, sest bioloogiline kell on üsna tugev. Meie pere on pigem õhtuse eluviisiga ning hommikud pole väga varased. Kolmikud tütred on juba seitsmeaastased

11.03.2013

Rahvusvahelise hiid­korporat­siooni Oracle Balti regiooni juht Olle Tischler (40) püüab mitte takerduda sellesse, mida ta muuta ei saa, ning samas leida võimalusi asju mõjutada.

Päev algab äratuskellata, sest bioloogiline kell on üsna tugev. Meie pere on pigem õhtuse eluviisiga ning hommikud pole väga varased. Kolmikud tütred on juba seitsmeaastased ning ärkavad õnneks rõõmsalt ise. Kell 8.30 peavad kõik olema autos.

Autos arutame alati maailma asju, nagu kuidas tramm pöörab või kuhu kaob hea tuju või milline planeet liigub Päikese suhtes kõige kiiremini.
Pärast kella 9 uudiseid jõuan tööle Nordea majja. Tänane päev nõuab palju endast andmist ning palju ümberlülitumisi. Just need teevadki päeva raskeks, sest tulemuste saavutamiseks tuleb hoida fookust. Multitasking ehk rööprabelemine on sellises olukorras parim viis mitte kuhugi jõuda.

Kogu päevatoimetamise juures tuleb koguda mõtteid ka esmaspäevaseks koolitunniks Tallinna 21. koolis. Osalen ITLi (Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit) programmis «Reaalainetega edukaks».

Ees ootab mitu koolitundi, mille eesmärk on näidata ITd kui kõige kiiremini kasvavat majandusharu ning võtta noortelt ära hirm, et selles vallas töötamiseks pead olema patsiga nohik ja arvutama peast vähemalt neljakohaliste arvudega. Tegelikkus on vastupidi: sektori kasv tuleneb suuresti mittetehnilise profiiliga ametite lisandumisest, nagu kujundajad, toimetajad, testijad, psühholoogid, juristid, semiootikud jne.

Hommikupoole eelistan iseseisvat tööd ja mõtlemist. Suurkorporatsioonis nagu Oracle töötamine nõuab teatud oskusi ja närve – mitte takerduda sellesse, mida sa muuta ei saa, ning samas leida aega asju tegelikult mõjutada.

Bürokraatia ja meilindus võtavad kindla osa ajast. Koosolekuid kuigi palju ei ole, info liigub niigi kiiresti, vahel kiire ajurünnak. Väga palju on reaktiivsust ning vabale ja avatud mõtlemisele jääb kohta vähe. Vahel tundub isegi naljakas, et ma midagi ei tee, vaid vaatan aknast välja ja mõtlen.

Tegelen just Oracle’i aastakonverentsi ettevalmistamisega ning päeva kõige tähtsam ülesanne on kinnitada lõplikult päevakava. Turundusülesanded on mulle motiveerivad, teen asja oma kätega ja see pakub tegutsemislusti.

Kõik pealkirjad saab veel kord läbi mõeldud, mõttes kogu päev läbi elatud, võimalikud komistuskohad läbi juureldud. Siis järgneb keeleline ja vormiline kontroll. Kui see tehtud, saab kutse koos päevakavaga välja saata.

Kella 11 ajal tuleb minna lapsega hambaarsti juurde. Ta on seda päeva väga oodanud, imelik küll. Aga meie hambaarst on täielik stressieemaldaja ning laps väljub tema kabinetist võiduka naeratusega. Ise olen jõudnud selle ajaga kolm-neli asjalikku kõnet teha ning sõbrale õnne soovida.
Kogu päeva tulevad mõttesse need noored, kellele tundi andma lähen.

Millised on üldse nende unistused ja plaanid? Ennastki veel nooreks pidades tuleb siiski tunnistada, et samastuda pole kerge. Kuidas edastada neile väärtusi, mis muutuvad oluliseks hoopis hiljem? Kuidas öelda, et vaba aeg maksab rohkem kui raha…

Lapse poetan vaevalt peatudes ema ukse juures maha ning nad lähevad jalutama. Peas vasardab küsimus: reaalained, kuidas neid koolis huvitavaks teha? Aga nad ju ongi huvitavad, kui mitte järge kaotada. Minu lemmikaine keskkoolis oli keemia, ajalugu küll ka, jah.

Keemia oli nagu lego, kõik sobib omavahel elegantselt kokku, kui süsteemist aru saad. Sellega ma hätta ei jää.
Pärast kiiret lõunat, seekord üksinda, teen veel pisut kirjatööd. Kõne Tallinna 21. kooli direktori asetäitja Juta Hirvega toob 11. klassile tunni andmise osas selgust.

Kell 14 algab kõrvalmajas e-teenuste seminar, kus esineb mitu hea ja terava ütlemisega asjatundjat. Võtan sellest osa ja märkamatult koguneb paberilehele olulisi mõtteid, mida just koolitunnis jagada. Hindan kõrgelt selget mõtlemist ja selget ütlemist ning Taavi Kotka, endine Webmedia juht ja ITLi president, on selle poolest meister, aitäh.

Kindlasti laotan tema tutvustatud teekaardi meie infoühiskonna ja IT-majanduse arengust koolis oma kuulajatele laiali, nemad ju ongi viie aasta pärast selles mudelis peategelased.

Eile võtsin osa tundide andmise koolitusest Mustamäel Tehnopolis. Sinna tuli ka Postimehe fotograaf kaasa. Autos jutuajamise käigus selgus, et ta on sügava reaalainete taustaga. Temaltki pudenes koolitundide tarbeks häid mõtteid.

Tagasiteel linna põikasime läbi Moetänavalt, kus mul oli välja valitud üks kevadine mantel. Jah, see saab minu omaks.

Kell 17 – tänane viimane oluline tööülesanne on iganädalase müügiprognoosi koostamine. Siin tuleb kasutada oma kogemusi ja rakendada nii skeptilist kui ka optimistlikku meelt. Prognoos tehakse kahe kvartali peale ette ehk osaliselt tuleb näha kuue kuu kaugusele.

Matemaatika ei tähenda siin kogu tõde, eelkõige maksab kogemus. Tunnike aega mõtliku näoga kulub ära.17.55 – ja nüüd lastele eelkooli järele. Autos jäävad nad tukkuma.

Õhtu möödub koduses miljöös. Pärast pikemat ühist õhtusööki mängime lastega kaardimängu «Saboteur». Nad on selles kiiresti osavaks saanud. Kella 21st tegeleb igaüks tunnikese oma asjadega. Minul on täna tööarvuti kodus kaasas ja avan selle. Kella 22st algab laste magamapanek, mis kestab koos lugemisega tunni.

Päeva viimane tund-poolteist kuulub mulle endale, kas lugemiseks või vahel ka telekavaatamiseks. Seekord vaatan kordusest «Eesti laulu» ning saan ka teada, mis asi on Winny Puhh. Ega ma enne keskööd kunagi magama saa.

Allikas: www.postimees.ee

Foto: Peeter Langovits